𝘉𝘓𝘖𝘎 𝘉𝘠 𝘔𝘈𝘙𝘐𝘈-𝘍𝘓𝘖𝘙𝘌𝘕𝘡𝘐𝘈

 Hello blog, long time no see!  2023 went by too fast for me.  I can`t describe how happy I have been in 2023. I am in the right place. I have already lived in Deutschland for a year.  I have a job what I love.  Most importantly I have best colleagues/friends that I can ask for.  I didn`t know that is possible until this year.  I am so so excited what 2024 will bring me.  I hope that everybody has a good end of the year!  

 Hello everyone! This is the second blog post that I write in English.   "No one is You and that`s Your power".  Even if each person is wished for self-love, individuality and uniqueness, it is not always easy to internalize it. The fact that everyday life is always based on comparisons. Whether in salary numbers, competitions, work field and etc.  We constantly compare ourselves to others. Constantly. Through social media constantly comparing each other is so unhealthy. I absolutely love Instagram, it`s my little album (I love photography, I love taking pictures of animals and nature).  I think it`s a brilliant app and there`s so much creativity and amazing people on there.  I am not saying a little competition is bad. It is bad when You are dissatisfied with yourself and others, then it is unhealthy.  One thing should not be forgotten in all these comparisons. Comparisons is the thief of joy after all.  Stay true to yourself.  "Another...

 Lõpetasin Nina Bocci kirjutatud romaaniga ,,Kohtume armastuse tänaval". Pole vist nii romantilist romaani ammu lugenud.   ,,Unustamatu lugu naisest, kes naaseb vastumeelselt koju Pennsylvania väikelinna, kuid avastab siis, et on armumas nii sellesse linna kui ka kahte selle linna elanikku".  Peategelane on Charlotte Bishop. Naine, kes on töölt vallandatud, kelle võimalused New Yorgis on ammendunud, laostunu ning musta nimekirja sattunud. Naine, kes läheb haavu lakkuma oma väiksesse kodulinna. Naastes oma kodulinna, keegi ei tea, et ta on tulemas. Charlotte ei öelnud isegi oma isale, et on tulemas koju.  Charlotte polnud rohkem kui kakskümmend aastat üle läve astunud, kus töötas tema isa.  Ta ei mäleta lapsena oma kodulinnas elamist üldse.  See mälestus oleks nagu kustutatud. Nimelt kustutas ta kõik oma head mälestused oma kodukandist, sest neid oli liiga valus meenutada.  Jõudes oma kodulinna saab ta kokku oma kunagise parima sõbranna Emmaga. Nen...

 Lõpetasin raamatuga ,,Üks teise järel" ja mõtlesin, et kirjutaks raamatust natukene pikemalt siia blogisse.  Londoni trendikad idufirma Snoop omanikud korraldavad tiimile nädalase reisi Prantsuse Alpidesse, algab ikka nagu tavaline firmapuhkus. Firmapuhkus koos PowerPointi esitluste, koosolekutega ning vahelduvate lustimisega suusanõlvadel. Jälle- esmamulje võib olla väga väga petlik.  See on esimene raamat, mis olen lugenud Ruth Ware`i sulest. Terve raamatu vältel põnevus koguaeg püsis, mis mulle väga meeldis. Seltskond hakkab kahanema ükshaaval. Esimesena kaob ära firma juhataja. Kas keegi on seltskonnast mõrvar? Kui jah, siis kes? 👀 Väga soovitan seda lugeda!  Kahjuks rohkem ei kirjuta siia blogisse, muidu hakkan ette ütlema, mis raamatus juhtus. 😀

 Paar päeva tagasi lõpetasin raamatuga, mis kannab pealkirja ,,Täiuslik laps".  Lugedes ainult raamatu pealkirja võiks arvata, et tegemist on hea looga, eks? Aga kahjuks esmamulje võib olla väga petlik ning seda ka on.  Tegemist on kõhedust tekitava psühholoogilise põnevikuga. Juba pikalt tõmbavad mind psühholoogilised filmid ning raamatud.  Raamat ,,Täiuslik laps" räägib noorpaarist, kelle meeleheitlikuks sooviks on saada laps aga seni see pole neil õnnestunud.  Mees on kirurg ja naine on meditsiiniõde, kelle elu tundub täiuslik. Aga kahjuks täiuslikkusest on keegi puudu. Ja selleks on laps. Naine ja mees töötavad mõlemad samas kliinikus. Ühel päeval tuuakse sinna väärkoheldud laps, kes kõndis alasti pargis ringi.   Uurimise käigus selgub, et lapse ema on surnud. Kes lapse ema tappis?  Lõpuks lähevad asjad nii, et nad lapsendavad lapse. Lapse psühhika on väga kahjustatud.  Antud raamatu puhul meeldis mulle see, et see läks kiirelt edasi kog...

Tere, olen jälle siin tagasi, eh!  Pole ammu ammu siia midagi kirjutanud aga see on juba tavaline nähtus. Kui nüüd päris aus olla, siis olin täitsa ära unustanud, et mul eksisteerib selline asi nagu BLOGI... 👀😀  Mulle kirjutas hästi tore inimene minu põhikoolist, kes ütles, et ta on minu blogi lugenud ja hiljuti luges ühte minu vana postitust, kus kirjutasin oma hobuhooldaja eksamist ning sellest mis minu edasised plaanid on. Ta andis teada, et temagi läheb hobuhooldajaks õppima septembrist! Mul oli seda kuuldes ainult heameel, päriselt.  Ma olen nüüdseks blogi pidanud KUUS AASTAT! Ja ikka läheb see mulle korda, kui keegi mainib, et ta on minu blogi lugenud ja sealt häid ideid saanud või see teda just innustab jne.. See on lihtsalt nii tore, muud ei midagi! Paraku on ikka häbi ka, sest blogisse jõuan igal aastal vähemalt ainult üks kord, kui veel niigi hästi läheb, ups. Tean, et olen ennegi öelnud, et proovin tihedamini siia kirjutada aga paraku siiamaani ei tule see ve...