Skip to main content

OLIN HALL HIIR

Niikaua, kui olen mäletanud, siis mulle pole kunagi meeldinud olla tähelepanu keskpunktis. Algklassides olin ikka väga hall hiir.

Kuna kogelen (tulevikus arvatavasti kirjutan sellest lähemalt ka) ning algklassides oli see üsna hull võrreldes tänasega, siis suhtlesin ainult nende inimestega, keda tundsin juba pikemalt aega. Uute inimestega suhelda oli minu jaoks hirmus. Hirmus selletõttu, et muretsesin koguaeg. Muretsesin sellepärast, et mida inimesed minust arvavad, kuna ma kogelen.  Põhikooli lõpus ning kui läksin edasi õppima, siis muutusin julgemaks.

 Enesekindlamaks ja hakkasin enda eest rohkem seisma. Ma ei saa öelda, et olen päris hall hiir aga vaikne olen nendega, keda ma ei tunne. Arvan, et Eestlasele omaselt võtab mul võõra inimesega suhtlemine, just vabalt suhtlemine natukene kauem aega, kui mõnel. Aga see on igati normaalne. Mõni inimene ongi rohkem kinnisem ning mõni on  jällegi väga avatud raamat. 

Lihtsalt võtab aega, et end vabamalt tunda seltskonnas. Ja tean, et ma pole ainukene, kes samamoodi tunneb. Viimaste aastatega olen läinud vabamaks. Ma ei karda uute inimestega tutvuda- mis on edusamm. :)
Kuulan jõululaulu ja kirjutan blogi- täna on üks väga mõnus päev!  Olen kindel, kui lähen edasi õppima loomaarsti abiks, siis tutvusringkond suureneb veelgi, oeh ei jõua ära oodata! :) 

Samuti täna uuendasin ka blogi välimust, millega olen väga rahul! See blogi ei kao mitte kuhugile. 


Olge muhedad ja peatse kohtumiseni! :) 


               Pildiotsingu little grey mouse tulemus
                                    (pilt on võetud- https://www.pinterest.com/pin/830632724997630913/?lp=true)

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

MY STORY WITH STUTTERING

Hello everyone! This is the very first blogpost that I write in English! 😊 I finally decided to share my story in English.  Why I decided to share my story?  I come across an Estonia girl`s Youtube channel, where she mentioned that her friend stutters and she takes it as a disease. Because of that one of the reasons that motivated me to write about this topic was his understanding of stuttering.  So, why do I stutter?   I was born prematurely at 23 weeks and weighed only 482 grams. Because I was born prematurely I stutter. And also article was also written about me:  my story  (unfortunately this article is in Estonian)  What is stuttering?  First of all, stuttering is a speech disorder, not a disease. The person who is stuttering they can`t control it. There are usually three types of speech impediments:  As repetitions of sounds, syllables or monosyllabic words ( re- re- re - repetiton) or as a stretch (streeetch) - I also stutter that way...

WHY ENVY AND HAPPINESS DON`T GO TOGETHER?

 Hello everyone! This is the second blog post that I write in English.   "No one is You and that`s Your power".  Even if each person is wished for self-love, individuality and uniqueness, it is not always easy to internalize it. The fact that everyday life is always based on comparisons. Whether in salary numbers, competitions, work field and etc.  We constantly compare ourselves to others. Constantly. Through social media constantly comparing each other is so unhealthy. I absolutely love Instagram, it`s my little album (I love photography, I love taking pictures of animals and nature).  I think it`s a brilliant app and there`s so much creativity and amazing people on there.  I am not saying a little competition is bad. It is bad when You are dissatisfied with yourself and others, then it is unhealthy.  One thing should not be forgotten in all these comparisons. Comparisons is the thief of joy after all.  Stay true to yourself.  "Another...

KAS TÕESTI ON LOOMAARSTI ABILISE TÖÖ NUNNU JA ARMAS KOGUAEG?

Pole kaua aega näinud ega kuulnud midagi! Sellel on ka väga hea põhjendus. Nimelt oma eelmises postituses mainisin, et plaanin minna edasi õppima loomaarsti abi erialale. Olen alates septembrist värske loomaarsti abi õpilane, jehuu! Ma ei tea, et Eestis üldse eksisteerivad blogid, mis räägiks loomaarsti abilistest.  Seega mõtlesin veidi kirjutada õpingudest loomaarsti abilisena. Ps, üks pilt tuleb siia häiriv! (Hoiatan juba ette ära).  Kas on tõesti nii, et loomaarsti abilise töö on armas ja nunnu?  Ometi on inimestel arusaam tihipeale, et saame väga palju mängida kassipoegade ja kutsikatega? Loomaarsti abilise töö pole alati armas ja nunnu nagu inimestele tihti näib. Kui asusin õppima loomaarsti abiks, siis esimene nädal oli küll selline tunne, et seda informatsiooni tuleb meeletult koguses aga kui paar nädalat mööda sai, siis enam ei olnudki nii hull see asi. (lihtsalt võibolla natukene mängis ka rolli ülemõtlemine :) )   Infot mida saame on siiamaani...