Skip to main content

OLEN NÜÜD LÕPETAJA!

Viimati kirjutasin siia 4-5 kuud tagasi. Selleks, et see blogi välja ei sureks lõplikult, siis otsustasin kooli lõpetamisest ning eksamist kirjutada.

Alustame algusest. Erialane hobuhooldaja eksam leidis aset 05.06.2019. Mina olin kolmas, kes pidi eksamile minema. Esimeste seas on minu arust hea minna aga sel päeval minu jaoks vist vahet polnud, olin meeletult närvis. 

Paar päeva varem ei olnud ma närvis, võtsin seda nii, et tuleb mis tuleb ega keegi pead maha ju otsast ei võta kui kukungi läbi.

Läksin talli sisse ja pidin tõmbama pileti. Tõmbasin hobuste taastoomise pileti ehk kõik, mis on seotud hobustega poegmisega, abistamisega (nii mära abistamisega kui ka varsa) . 

Olin suvel hobuste günekoloogia keskuses kaks kuud. Seega puutusin need kaks kuud täpselt selle teemaga kokku, mis mul eksamil oli. Piletit nähes ma rahunesin natukene maha. 

Kuna mul oli eksami alguseni aega, siis kirjutasin asjad üles, mida teadsin ning rääkisin juurde, kui tarvis oli. Kõigepealt pidin hobuse ära puhastama, seejärel hobuse pukki viima, sabasideme peale panema ja rääkima inna tunnustest.

Eksamil sain hobuse kellega olin selgeks saanud juhtimise, traavi- ühesõnaga tema oli minu õpetaja ja minu meelest on see nii äge! Paremat hobust ei oleks soovinudki! :)

Aitäh kõikidele hobustele ja õpetajatele!






06.06.2019 läksin esitama samasse kooli avaldust loomaarsti abi erialale! 

See eriala on midagi nii hingele! Juba põhikooli lõpetades tahtsin kohe minna seda õppima aga selleks oli vaja keskharidust ning leidsin Hobuhooldaja eriala, millega sai siis lõpetades keskhariduse.

21.06.2019 oli Paide Muusika- ja Teatrimajas lõpetamine. Kuna ma eelistan mitte olla tähelepanu keskpunktis, siis lavale minekut  üldse ei oodanud aga õnneks see polnud nii hull midagi. :D
Sain oma tunnistuse ja tänukirja kätte ning panin allkirja.

Ma juba nii väga ootan oma elus uut põnevat peatükki!







Comments

Popular posts from this blog

MY STORY WITH STUTTERING

Hello everyone! This is the very first blogpost that I write in English! 😊 I finally decided to share my story in English.  Why I decided to share my story?  I come across an Estonia girl`s Youtube channel, where she mentioned that her friend stutters and she takes it as a disease. Because of that one of the reasons that motivated me to write about this topic was his understanding of stuttering.  So, why do I stutter?   I was born prematurely at 23 weeks and weighed only 482 grams. Because I was born prematurely I stutter. And also article was also written about me:  my story  (unfortunately this article is in Estonian)  What is stuttering?  First of all, stuttering is a speech disorder, not a disease. The person who is stuttering they can`t control it. There are usually three types of speech impediments:  As repetitions of sounds, syllables or monosyllabic words ( re- re- re - repetiton) or as a stretch (streeetch) - I also stutter that way...

WHY ENVY AND HAPPINESS DON`T GO TOGETHER?

 Hello everyone! This is the second blog post that I write in English.   "No one is You and that`s Your power".  Even if each person is wished for self-love, individuality and uniqueness, it is not always easy to internalize it. The fact that everyday life is always based on comparisons. Whether in salary numbers, competitions, work field and etc.  We constantly compare ourselves to others. Constantly. Through social media constantly comparing each other is so unhealthy. I absolutely love Instagram, it`s my little album (I love photography, I love taking pictures of animals and nature).  I think it`s a brilliant app and there`s so much creativity and amazing people on there.  I am not saying a little competition is bad. It is bad when You are dissatisfied with yourself and others, then it is unhealthy.  One thing should not be forgotten in all these comparisons. Comparisons is the thief of joy after all.  Stay true to yourself.  "Another...

KAS TÕESTI ON LOOMAARSTI ABILISE TÖÖ NUNNU JA ARMAS KOGUAEG?

Pole kaua aega näinud ega kuulnud midagi! Sellel on ka väga hea põhjendus. Nimelt oma eelmises postituses mainisin, et plaanin minna edasi õppima loomaarsti abi erialale. Olen alates septembrist värske loomaarsti abi õpilane, jehuu! Ma ei tea, et Eestis üldse eksisteerivad blogid, mis räägiks loomaarsti abilistest.  Seega mõtlesin veidi kirjutada õpingudest loomaarsti abilisena. Ps, üks pilt tuleb siia häiriv! (Hoiatan juba ette ära).  Kas on tõesti nii, et loomaarsti abilise töö on armas ja nunnu?  Ometi on inimestel arusaam tihipeale, et saame väga palju mängida kassipoegade ja kutsikatega? Loomaarsti abilise töö pole alati armas ja nunnu nagu inimestele tihti näib. Kui asusin õppima loomaarsti abiks, siis esimene nädal oli küll selline tunne, et seda informatsiooni tuleb meeletult koguses aga kui paar nädalat mööda sai, siis enam ei olnudki nii hull see asi. (lihtsalt võibolla natukene mängis ka rolli ülemõtlemine :) )   Infot mida saame on siiamaani...