ESIMENE HULLEM KUKKUMINE HOBUSE SELJAST

Need, kes jälgivad minu blogi algusest peale, siis kindlasti teate, et õpin hobuhooldajaks.

Olen varem koolisiseselt ratsutanud ja iga trenn on läinud kas suurepäraselt või hästi, alla polnud veel kukkunud nii hullult kui nüüd. See õnnetu kukkumine leidis aset 17.01.2018.

Kuidas leidis aset minu senisem hullem kukkumine hobuse seljast? 

Erahobuse omanikud sisenesid maneeži ja võeti noorelt hobuselt tekk ära ning see jäi tal jalgadesse kinni ning ehmatas hobust. Omakorda ehmatas ka hobune kelle seljas olin. 

Alla lendamist ma ei mäleta. 

Mäletan, seda kui olin nägupidi liivas, suu ning prillid olid kõik liiva täis.

Kui olin kõhuli maandunud, siis esimene asi mida mäletan oli, et ei saanud hingata, õhku ei tulnud. Kukkumine lõi kopsud kinni. See, kui sa ei saa õhku on ikka metsikult vastik tunne. 

Kui olin oma hingamise normaalseks saanud ja õhku hakkas vaikselt läbi kopsude tulema, siis tundsin suus veremaitset. Esimene mõte oli, et olen hammastest ilma, sest suu oli kõik tuim.

Aga õnneks selgus, et ainult olin kuidagi huulte seestpoolt hammustanud, mitte midagi hullu. Ja järgmise asjana tõusin püsti tasakesi. Keha oli parajas šokis, käed värisesid, kui hoidsin külmakotti huule peal.
                                   
                                                             

Järgmine päev läksin tagasi sadulasse, enesetunne oli hea.  Peale trenni hakkasin köhima verd, mis mind tõsiselt ära ehmatas. Sõitsin kohe EMO-sse. 

EMO-s selgus, et mul on parempoolsed roided saanud muljuda. Füüsilist tööd teha ei või, sama kehtib ka mingil põhjusel sauna kohta. 

Arstid ütlesid, et see oli väga õnnelik õnnetus. Ilma turvavestita ja kaskata mind poleks võibolla elavate kirjas. Nüüd taastun. Midagi füüsilist kaasa teha ei või.

Mina, kui täiskasvanud inimene, kes kannab ratsutades turvavesti ja kaskat, soovitan Teil ka kanda. Parem kanda, kui hiljem kahetseda, et miks mul küll polnud turvavesti ning kaskat.


Aitäh, Sulle Anett , kes ütlesid, et võiksin selle loo avaldada. :)  Õnnetusi juhtub meie kõigiga.