Skip to main content

ESIMENE HULLEM KUKKUMINE HOBUSE SELJAST

Need, kes jälgivad minu blogi algusest peale, siis kindlasti teate, et õpin hobuhooldajaks.

Olen varem koolisiseselt ratsutanud ja iga trenn on läinud kas suurepäraselt või hästi, alla polnud veel kukkunud nii hullult kui nüüd. See õnnetu kukkumine leidis aset 17.01.2018.

Kuidas leidis aset minu senisem hullem kukkumine hobuse seljast? 

Erahobuse omanikud sisenesid maneeži ja võeti noorelt hobuselt tekk ära ning see jäi tal jalgadesse kinni ning ehmatas hobust. Omakorda ehmatas ka hobune kelle seljas olin. 
Alla lendamist ma ei mäleta. 
Mäletan, seda kui olin nägupidi liivas, suu ning prillid olid kõik liiva täis.

Kui olin kõhuli maandunud, siis esimene asi mida mäletan oli, et ei saanud hingata, õhku ei tulnud. Kukkumine lõi kopsud kinni. See, kui sa ei saa õhku on ikka metsikult vastik tunne. 

Kui olin oma hingamise normaalseks saanud ja õhku hakkas vaikselt läbi kopsude tulema, siis tundsin suus veremaitset. Esimene mõte oli, et olen hammastest ilma, sest suu oli kõik tuim.

Aga õnneks selgus, et ainult olin kuidagi huulte seestpoolt hammustanud, mitte midagi hullu. Ja järgmise asjana tõusin püsti tasakesi. Keha oli parajas šokis, käed värisesid, kui hoidsin külmakotti huule peal.
                                   
                                                             





Järgmine päev läksin tagasi sadulasse, enesetunne oli hea.  Peale trenni hakkasin köhima verd, mis mind tõsiselt ära ehmatas. Sõitsin kohe EMO-sse. 

EMO-s selgus, et mul on parempoolsed roided saanud muljuda. Füüsilist tööd teha ei või, sama kehtib ka mingil põhjusel sauna kohta. 

Arstid ütlesid, et see oli väga õnnelik õnnetus. Ilma turvavestita ja kaskata mind poleks võibolla elavate kirjas. Nüüd taastun. Midagi füüsilist kaasa teha ei või.

Mina, kui täiskasvanud inimene, kes kannab ratsutades turvavesti ja kaskat, soovitan Teil ka kanda. Parem kanda, kui hiljem kahetseda, et miks mul küll polnud turvavesti ning kaskat.


Aitäh, Sulle Anett , kes ütlesid, et võiksin selle loo avaldada. :)  Õnnetusi juhtub meie kõigiga.





Comments

Popular posts from this blog

MY STORY WITH STUTTERING

Hello everyone! This is the very first blogpost that I write in English! 😊 I finally decided to share my story in English.  Why I decided to share my story?  I come across an Estonia girl`s Youtube channel, where she mentioned that her friend stutters and she takes it as a disease. Because of that one of the reasons that motivated me to write about this topic was his understanding of stuttering.  So, why do I stutter?   I was born prematurely at 23 weeks and weighed only 482 grams. Because I was born prematurely I stutter. And also article was also written about me:  my story  (unfortunately this article is in Estonian)  What is stuttering?  First of all, stuttering is a speech disorder, not a disease. The person who is stuttering they can`t control it. There are usually three types of speech impediments:  As repetitions of sounds, syllables or monosyllabic words ( re- re- re - repetiton) or as a stretch (streeetch) - I also stutter that way...

WHY ENVY AND HAPPINESS DON`T GO TOGETHER?

 Hello everyone! This is the second blog post that I write in English.   "No one is You and that`s Your power".  Even if each person is wished for self-love, individuality and uniqueness, it is not always easy to internalize it. The fact that everyday life is always based on comparisons. Whether in salary numbers, competitions, work field and etc.  We constantly compare ourselves to others. Constantly. Through social media constantly comparing each other is so unhealthy. I absolutely love Instagram, it`s my little album (I love photography, I love taking pictures of animals and nature).  I think it`s a brilliant app and there`s so much creativity and amazing people on there.  I am not saying a little competition is bad. It is bad when You are dissatisfied with yourself and others, then it is unhealthy.  One thing should not be forgotten in all these comparisons. Comparisons is the thief of joy after all.  Stay true to yourself.  "Another...

KAS TÕESTI ON LOOMAARSTI ABILISE TÖÖ NUNNU JA ARMAS KOGUAEG?

Pole kaua aega näinud ega kuulnud midagi! Sellel on ka väga hea põhjendus. Nimelt oma eelmises postituses mainisin, et plaanin minna edasi õppima loomaarsti abi erialale. Olen alates septembrist värske loomaarsti abi õpilane, jehuu! Ma ei tea, et Eestis üldse eksisteerivad blogid, mis räägiks loomaarsti abilistest.  Seega mõtlesin veidi kirjutada õpingudest loomaarsti abilisena. Ps, üks pilt tuleb siia häiriv! (Hoiatan juba ette ära).  Kas on tõesti nii, et loomaarsti abilise töö on armas ja nunnu?  Ometi on inimestel arusaam tihipeale, et saame väga palju mängida kassipoegade ja kutsikatega? Loomaarsti abilise töö pole alati armas ja nunnu nagu inimestele tihti näib. Kui asusin õppima loomaarsti abiks, siis esimene nädal oli küll selline tunne, et seda informatsiooni tuleb meeletult koguses aga kui paar nädalat mööda sai, siis enam ei olnudki nii hull see asi. (lihtsalt võibolla natukene mängis ka rolli ülemõtlemine :) )   Infot mida saame on siiamaani...