𝘉𝘓𝘖𝘎 𝘉𝘠 𝘔𝘈𝘙𝘐𝘈-𝘍𝘓𝘖𝘙𝘌𝘕𝘡𝘐𝘈

Sõprussuhted. Sõbrad tulevad ja lähevad. Mõne inimesega tekib see õige klapp kohe või siis natukese ajapärast. Mõtled, et mul on temaga hea suhelda ning jätkad suhtlemist.  Tean enda ümbruskonnast inimesi, kelle sõprussuhe katkes ning nad ei tea siiamaani, miks see teine osapool lõpetas suhtlemise. Ja samuti enda kogemusest.  Kui inimene, kes ei taha suhelda , siis ta võiks seda otse näkku öelda, mitte et teine inimene tuleb ütleb sulle põhjuse, miks too teine ei taha suhelda ja isegi ignoreerib. Või kui inimene leiab iga ettekäände, mitte sinuga suhtlemiseks- tal võib olla kiire jne. Ignoreerimine on minu meelest kõige vastikum asi, mis saab sõprussuhtel olla.  Ole normaalne ja ütle, et ei taha suhelda ning käitu täiskasvanult. Viska sellised inimesed oma elust välja. Usu mind, Sul pole neid vaja! Nagu juba mainisin, siis sõbrad tulevad ja lähevad. Mõni lõppenud sõprussuhe teeb rohkem haiget, kui teine. Aga see on elu. Õpime ja saame kogemusi juurde.  Mida vane...

Need, kes jälgivad minu blogi algusest peale, siis kindlasti teate, et õpin hobuhooldajaks. Olen varem koolisiseselt ratsutanud ja iga trenn on läinud kas suurepäraselt või hästi, alla polnud veel kukkunud nii hullult kui nüüd. See õnnetu kukkumine leidis aset 17.01.2018. Kuidas leidis aset minu senisem hullem kukkumine hobuse seljast?  Erahobuse omanikud sisenesid maneeži ja võeti noorelt hobuselt tekk ära ning see jäi tal jalgadesse kinni ning ehmatas hobust.  Omakorda ehmatas ka hobune kelle seljas olin.  Alla lendamist ma ei mäleta.  Mäletan, seda kui olin nägupidi liivas, suu ning prillid olid kõik liiva täis. Kui olin kõhuli maandunud, siis esimene asi mida mäletan oli, et ei saanud hingata, õhku ei tulnud. Kukkumine lõi kopsud kinni. See, kui sa ei saa õhku on ikka metsikult vastik tunne.  Kui olin oma hingamise normaalseks saanud ja õhku hakkas vaikselt läbi kopsude tulema, siis tundsin suus veremaitset. Esimene mõte oli, et olen hammastest ilma, ses...